Skip to content

Telefon:

+(372) 6 484 978

E-mail:

info@toiduliit.ee

Telefon:

+(372) 6 484 978

E-mail:

info@toiduliit.ee

Otsi

Eesti

English（https://toiduliit.ee/en/home-page/）

Eesti

English（https://toiduliit.ee/en/home-page/）

Menu

Toiduliidu seisukohad Toidu ja liikumise rohelise raamatu osas

Sissejuhatus

Statistikaameti andmetel tegutseb Eestis üle 500 toidutööstusettevõtet ning need annavad 10% Eesti töötleva tööstuse ekspordist, moodustades kokku pea 0,6 miljardit eurot. Sektori müügitulu kokku oli 2014. aastal 1,8 miljardit eurot. Toiduainetetööstuses töötab ligi 15 000 eestimaalast. Toiduainete tootmise ja kaubandusega on seotud Eesti börsiettevõtted, jaekaubandus, väike- ja mahetootjateni välja. Sotsiaalministeeriumi toidu ja liikumise roheline raamat puudutab otseselt arvestatavat osa Eesti majandusest ning soovime, et meie seisukohad leiaksid ärakuulamist ja arvestamist.

Roheline raamat peaks oma ideaalvormis olema konsultatiivdokument, mis peegeldab antud valdkonna ekspertide vahelist diskussiooni ja sellest koorunud ideid nüansirohkelt ja tõendipõhiselt. See ei ole seaduseelnõu ega valitsuse otsus, vaid “menüü” erinevatest mõtetest ja suundadest. Ometi tuleks ka siin, lähtudes varasematest kokkulepetest, selgelt eristada poliitikameetmeid, mis said töögrupi konsensusliku toetuse ning meetmeid, mis töögrupi sellist toetust ei pälvinud. Tänases rohelises raamatus on osa väga kulukatest ja koormavatest meetmetest sellised, mis on raamatusse kirjutatud sisse vaatamata töögrupi vastuseisule või töögrupis esitatud vastuargumentidele. Sellisena ei täita roheline raamat oma eesmärki ja esindab ainult konkreetsete ideoloogiliselt meelestatud inimeste käsitlust ja ideid ning mitte kogu valdkonna konsensuslikku visiooni toidu ja liikumise poliitika järgmisesest kümnendist.

Üldised kommentaarid

1.1 Ülekaalust ja rasvumisest

Sotsiaalministeeriumi Toidu ja liikumise roheline raamat on oma lähteandmeid tõlgendades alarmistlik ja maailmalõpuline. Inimeste pikkus ja kaal on tõusnud alates 18. sajandist – sissetulekute, hariduse ja elutingimuste paranemise tõttu. Kuni siiani on see aset leidnud ka inimeste eluea pikenemisega samaaegselt. Kindlasti ei ole teaduslikult põhjendatud kogu ülekaaluliste osakaalu kandmise ühiskondlikuks netokuluks. Rohelises raamatus seda ka otse ei väideta ega põhjendata, küll aga põhjendatakse drastilisi meetmeid – tervikuna taas kõige radikaalsem toiduvastane poliitika Euroopa Liidus – ülekaaluliste osakaaluga koguelanikkonnast. Kui me aga räägime selgest ühiskondlikust netokulust ja individuaalsetest tervisehädadest, siis me peaksime rääkima konkreetselt rasvumisest – kelle osakaal koguelanikkonnast on siiski kolm korda väiksem. OECD 2014 tervishoiuraport ütleb, et Eestis on rasvunuid 19% elanikkonnast, mis on OECD keskmise juures (18,4%). Me ei toeta valikulise statistikaga Eesti elanikkonna hirmutamist. Jah, rasvumine on reaalne probleem, mis väärib poliitikaplaneerijate tähelepanu, aga see ei ole sama, mis ülekaalulisus.

1.2 Rasvumine ei ole üleriigiline epideemia

Rasvumine on probleem, mis jälitab selgeid ja konkreetseid inimesi – majanduslikult vähekindlustatud ja vähemharitud inimesi ning nende lapsi[1]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn1）. Iseäranis haavatavad on nendes sotsiaalsetes gruppides tüdrukud ja naised. Poliitikad ja meetmed, mis seavad eesmärgiks võidelda rasvumisega, peaksid olema sihistatud ja arvestama konkreetsete sihtrühmade eripärade, võimaluste ja vajadustega, mitte ühtviisi lauaga serviti lajatama kogu Eesti elanikkonnale ja toidutootjatele. Kui haritud, keskmise sissetulekuga inimesed ja nende lapsed ei ole rasvunud, sest neil on piisav haridus ja toitumisalane teave tegemaks informeeritud valikuid, mis arvestavad nende tervise ja heaoluga ja vähemkindlustatud ja vähemharitud tarbijatel ei ole, siis on ka selge, milles on probleem. Teadmine, et kõige haavatavamad on vähekindlustatud pered, on samuti mitmetähenduslik. OECD uuringutes kasutatud statistika näitas, 2008-09 finantskriisis vahetasid just vähemkindlustatud pered oma tarbitavaid kaloreid välja odavamate kalorite vastu, ning samas need grupid vähendasid oluliselt värskete puu- ja köögiviljade tarbimist. Konkreetselt, 2008-2009 vähendasid Suurbritannia majapidamised oma reaalseid toidukulutusi 8,5%, kui keskmine “kaloritihedus” ostetud toidukaupades kasvas 4,8% võrra. Selle tulemusena kasvas ostetud toidukaupade vahendusel rasva tarbimine 0,08g, suhkru tarbiminie 0,11g ja proteiini tarbimine 0,11g iga 100g toidu kohta. Maailmapanga Working Paper no 6583 sedastab sama teadmist Aasia riikide kogemuse kohta – kui toit muutub tarbija jaoks absoluutselt või suhteliselt kõrgema hinna tõttu (võrreldes tema sissetulekutega) kallimaks, siis ei hakka ta mitte tervislikumalt sööma, vaid vahetab oma kalorid odavamate vastu.

Sama on näha ka Euroopa Komisjoni uuringust toidumaksude mõju kohta – kui konkreetne maks tõstab ühe toiduaine hinda, siis vähekindlustatud pered, kes on rasvumise riskirühmaks, vahetavad selle kõrgemalt maksustatud kalori veel odavama asenduskalori vastu, mille puhul on peaaegu et garanteeritud, et rahvatervise alast soovitud efekti ei teki.

1.3 Miks on inimesed rasvunud?

Toidu ja liikumise roheline raamat jätab oma praeguses sõnastuses ühemõõtmelise pildi, mille põhjuseks on valikuliselt rahvusvahelistest uuringutest kopeeritud laused. Ülemaailmses teaduskirjanduses on rasvumise funktsionaalsete põhjustjate osas tegelikult olemas arvestatav hulk konsensust – rasvunud inimeste osakaalu kasv tuleneb hulga põhjuste koosmõjust: toidu ja kalorite odavnemine, toidu kättesaadavus (mis on samas avalikud hüved – kaasaegses ühiskonnas ei tohiks keegi kannatada nälga oma majanduslike võimaluste vähesuse tõttu ning seda on ka toiduainetööstuse ja põllumajanduse efektiivsuse kasvule toetudes õnnestunud saavutada!), põllumajandustoetused, liiga suur valmistoidu osakaal menüüs, dramaatiliselt vähenenud füüsiline aktiivsus. Naiste suurem osakaal tööjõus, kõrgem sotsiaalne stress ja tööhõive ebastabiilsus, pikemad tööpäevad, arenenud ühistransport (taas avalik hüve, mis ju kokkuvõttes on positiivne) – kõik need tegurid on mõjutanud meie elustiili, mis panustavad rasvumisse. Rohelisse raamatusse on aga uuringutest, mis ilmselt kõiki neid tegureid möönavad, kopeeritud ainult toitu puudutavad laused, mis jätavad rahvatervisest kaugele jäävale lugejale mulje, nagu põhjustaks rasvumist toit või kalorid, mitte aga kogu elustiili muutumine.

Eesti Geenivaramu vanemteadur Reedik Mägi on väitnud (10. märtsi Postimehes 2015), et kehamassiindeksi varieeruvsest lausa poole määravad geenid. Ülejäänud poole määrab tema sõnutsi keskkond – söömisharjumused, füüsiline koormus ja muu säärane. “Reeglina saab paksuks minna see, kes sööb rohkem kui kulutab .”

Pool rohelisest raamatust jäänud on tegelikult kirjutamata:

1.4 Rohelise raamatu Liikumise osa on puudulik

Kuivõrd rasvumine on teaduslikule kirjandusele tuginedes multi-põhjuseline, siis on ka enamus tõendatult kulu-efektiivsetest rasvumist ennetavatest poliitikat mitmekülgsed. Kuivõrd rasvumine on elustiili probleem, mitte toiduprobleem, siis on edukad interventsioonipoliitikad samuti inimese elustiili muutvad. On täiesti ebareaalne arvata, et tänapäeva valitsuste käeulatuses olevad toidupoliitika meetmed muudavad inimeste elustiili eriti olukorras, kus suurem osa poliitikatest aitab ja toetab tööstusi efektiivsemaks ja toiduhinda odavamaks muuta.

Toidu ja liikumise rohelise raaamatu praegusest kavandist puuduvad maailmas tõendust leidnud efektiivsete liikumisalaste preventsioonide meetmed. Kogu see töö on praktikas veel tegemata olukorras, kus dieedi muudatustega on peaaegu et nullilähedane üldse mingit tulemust saavutada, kui ei saavutada olulist muudatust inimeste liikumises.

OECD on koostöös WHOga[2]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn2）viinud läbi mudelipõhise hindamise erinevatele rasvumise ennetamisele suunatud poliitikatele (interventsioonidele inimese käitumise ja elustiili mõjutamiseks) ning on üldiselt leidnud, et kõige efektiivsemad interventsioonid asuvad üldse väljaspool rahvatervise poliitikat – selleks on esmatasandi tervishoiu intensiivselt nõustav roll. See hindamine põhines WHO-CHOICE (CHOosing Interventions that are Cost-Effective) metoodikal. Samas on selge ja oleme nõus, et tervishoiukorraldusel võib olla tervikuna suur mõju rasvumisele ja sellega seotud krooniliste haiguste vältimisele – kui fookus seatakse spetsiifilistele sihtrühmadele, kes on suure riski kandjad. Muidugi on selge, et esmatasandi tervishoiu rakendamine rahvatervise prioriteetsete eesmärkide teenistusse on kümneid kordi keerulisem samm, kui kehtestada uus diskrimineeriv maks või keelata ära turundus.

Teaduskirjandusest on hästi teada, laste ja noorte liikumine või selle puudumine on hästi teada seoses hilisemate krooniliste haiguste ja probleemidega nagu rasvumine. Rohelises raamatus pole aga liikumise reaalsele stimuleerimisele reaalsete poliitika meetmete ja interventsioonidega tähelepanu pööratud. Küll aga on liikumist vähendavaid meetmeid läbi turunduspiirangute (Eesti suurimad noorte liikumisüritused on spondeeritud Eesti toidutootjate poolt) rohelisse raamatusse kirjutatud.

Ka roheline raamat ise veenab lugejat, et Eestis on liikumisega suur probleem. Tõepoolest, 60% eurooplastest tegelevad spordiga väga harva või üldse mitte[3]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn3）. WHO on ise leidnud, et passiivne eluviis on neljas suurim riskifaktor enneaegse surma ja haiguste levikuks arenenud riikides üle maailma, põhjustades ainuüksi Euroopa regioonis 1 miljon surma aastas.[4]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn4）. Ometigi on see valdkond jäänud rohelises raamatus sisulise tähelepanuta ning fookuses on ainult ärasöödavad kalorid, kus nende mõjutamiseks väljapakutud meetmed on ebaefektiivsed või liiga kulukad ülejäänud ühiskonnale, ning fookusest välja on jäänud reaalselt tõendipõhiselt tunnustust leidnud poliitilised preventsioonimeetmed kulutatavate kalorite tõstmiseks.

1.5 Taas puudu reaalne mõjude analüüs

Me kahtleme toidutootjatena, kas Eesti otsustajad suudavad nende ette panduna praeguse rohelise raamatu abil teha informeeritud otsuseid, millised meetmeid on head või halvad, ehk kuluefektiivsed või raiskavad.

Edukad poliitikameetmed ja käitumist muutvad interventsioonid võiksid inimeste elueale lisada kumulatiivselt kogu ühiskonda silmas pidades palju, palju aastaid ja vähendada tervishoiukulusid. Rahvatervisepoliitika mõju ja kulude analüüs nõuab aga külma närvi ja numbeid. Paljude poliitikameetmetega kaasnevad kulud (ka erasektori, nii tootjate kui tarbijate kantud kulud on ühiskonna koguarvestuses kulud) ületavad kordades loodetud vähenemist rahvatervise kuludes.

1.6 Roheline raamat toetub mitte EL poliitikatele, vaid eksklusiivselt WHO-le

Eesti toidutootjate arvates on tähelepanuväärne, et Sotsiaalministeerium viitab meeleldi WHO soovitustele selmet viidata EL tasemel läbiräägitud või aktsepteeritud poliitikatele. Euroopa Liidu tasemel on Euroopa Komisjon ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning just praegu arutatakse seal kalorite ja/või suhkrute jaoks sihttasemete seadmist. Seda rakendadatakse ju just EL liikmesriikide tasamele (vabatahtlikul alusel).

Samuti vaatab Sotsiaalministeeriumi roheline raamat oma radikaalses entusiasmis mööda sellest, et näiteks toiduainete märgistusskeemide osas on just jõustunud uus EL määrus (1169/2011). Valdav enamus selle määruse nõuetest jõustus 13. detsembril 2014 ning osa toiteväärtusega seatud teabe esitamise nõuetest jõustub 13. detsembril 2016. See määrus, mis on otsekohalduv kõikidele liikmesriikidele ning on ülevõetud täielikult ka Eesti õigusesse ning suures osas juba rakendatud ka Eesti toidutööstuses, annab täiesti uue ja kõikehõlmava raamstiku toidumärgistusele tervikuna. Sellele lisaks on tervisliku toitumise osas muid rahvuslikke märke ja initsiatiive, millega tegelevad nii teised ministeeriumid, haruliidud kui ettevõtjad. Sellele vaatamata ja seda arvestamata, analüüsimata teeb roheline raamat taas ettepaneku asuda väljatöötama uusi märgistusskeeme – selleks, et sarnaselt WHO toiduainete headeks ja halbadeks profileerimise mudelile edaspidi ka Eesti tootjate tooteid headeks ja halbadeks profileerida.

Eesti Toiduainetööstuse Liidu jaoks on WHO radikaalsemate nägemuste pidev eelistamine Euroopa Komisjoni, Euroopa Toiduohutusameti nägemustele äärmiselt problemaatiline. Meie referentsturud, eksporditurud kui ka meie tootjate rahvusvaheliste konkurentide tooted pärinevad kõik Euroopa Liidust ennekõike. Kui Eesti valitsus asuks järjepidevalt sundima Eesti toidutootjatele norme ja kohustusi, millele neid referentsturge ei allutata, siis on tagajärjeks meie tootjate konkurentsipositsiooni otsustav ja äkiline halvenemine, millele kompensatsiooni ei ole kusagilt loota.

1.7 Rohelise raamatu koostamise protsess ei ole olnud lõpplahendust toetav

Mitmed riigid, kus rasvunute probleemiga paremate avalike poliitikate kujundamise abil püütakse tegeleda, on viimaste aastate jooksul väljaarendanud kõiki olulisi ühiskondlikke panustajaid hõlmavad koostöövõrgustikud, kaastates äri ja kodanikuühiskonna esindajaid, tipptasemel teadlasi – kõike selleks, et arendatavad rahvatervisepoliitikad hõlmaks probleemi, eelduste definieerimisel ja andmete ning parimate praktikate kogumisel ka kogu olemasoleva kohaliku teabe. Eesti toidu ja liikumise rohelise raamatu koostamise raames me sama öelda ei saa – kohalikke uuringuid (isegi üleriigilist toitumisuuringut, mida TAI läbi on viinud viimased 2 aastat) ära ei oodatud, suuresti põhineb raamat tõlkekirjandusel, kodanikuühiskonda ja ettevõtjaid on kaasatud vaid kaasamise enda pärast – kuidas muidu tõlgendada tegelikkust, kus töörühma pika tööperioodi lõpus on ministeeriumi ja kohaliku WHO esindaja eestvõttel kirjutatud rohelisse raamatusse poliitikaid, mis töögrupis toetust ei leidnud või mida peaaegu üldse ei arutatud (toidumaksud, WHO toiduainete headeks ja halbadeks profileerimise mudel, toiduturundus). Faktiliselt ei ole rohelise raamatu koostamise käigus uuritud ega kogutud Eesti toidutööstuse praktikaid viimase kümnendi kohta – kas ja kuidas on siinsed tootjad reformuleerinud oma tooteid, milliseid katsetusi või edulugusid on tootearenduses, millele ja kuidas on reageerinud Eesti tarbijad jne. Me ei taotle, et Eesti toidu ja liikumise roheline raamat peaks arvestama ainult toidutootjate panuse ning sisendiga ent see on vääriline sellega arvestamiseks.

Lisaks tuleb nentida, et kasutatud Eesti keskseid uuringuid on avatud lugejale väga ühepoolselt. TAI energiajookide tarvitamise uuringu käsitlemine rohelises raamatus on musternäidis – esitataud on statistilisi andmeid erinevate vanusekohortide energiajookide tarvitamise kohta, aga avamata on jäänud sama tarbimisuuringu teised tulemused – et sõltumata vanusest saavad Eesti tarbijaid kordades või kümnetes kordades (!!!) enam kofeiini teistest kofeiini sisaldavatest jookidest nagu kohvi või tee. Avamata on jäänud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) käesoleval aastal avaldatud (sh Maaeluministeeriumi kodulehel avaldatud) kofeiiniuuring, mis kuulutas täiskasvanuile kuni 400mg kofeiini tarvitamise päevas igati ohutuks, lubades lastel tarvitada kofeiini ohutult 3mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas jne.

Me oleme koostööks avatud. Teeme ettepaneku Sotsiaalministeeriumi, Eesti Toiduainetetööstuse Liidu ja teiste oluliste partneritega luua koostööraamistik, kus saaksime teemapõhiste töögruppide ja erinevate toidugruppide ja ärivaldkondade kaupa vahetada regulaarselt teavet Eesti kesksete tegevuste (tootearendus, kvaliteet jne) ja statistika kohta, et sündivad poliitikad, otsused ja vastastikused ootused oleksid adekvaatsed.

Rasvumise kasvamise peatamiseks ning seejärel alles vähendamiseks on vaja muuta sotsiaalseid norme, mitte valida üksikuid poliitikameetmeid, mis tõstavad küll ühiskonna kulusid ning kasvatavad riigi maksukoormust, kuid ei mõjuta inimeste käitumist. Lisaks inimeste tarbimisvalikutesse sekkumisele (millelaadsed on enamus juba olemasolevatest poliitikatest, sh märgistusnõuded jms) on vaja võimaldada neile valikut ja seda stimuleerida. Multi-põhjuseliste probleemide lahendamisel pole ükski osapool (ministeerium, valitsus, eraettevõtted, kodanikuühiskond, tarbijad) positsioonis, et ühepoolselt astuda samme, millest tegelikkuses kasu oleks. See ei tähenda, et me elaksime illusioonis, et on võimalik täielikult vältida poliitikaid ja lahendusi, kus puuduksid huvide konfliktid. Ent reaalselt inimeste käitumise muutmiseks, rasvumisega võitlemiseks ja krooniliste haiguste vähendamiseks on vaja pikaajalist omavahelist usaldust ja koostööd. Vastasel juhul on edu väljavaade nullilähedane.

2.Ülevaade põhimõttelistest probleemidest Rohelise raamatu konkreetsetes sisupeatükkides

2.1 Toidumaksud

Vaatamata sellele, et Rohelise raamatu töögrupp on korduvalt väljendanud oma vastuseisu toidumaksude kaalumisele Eesti kontekstis, on Sotsiaalministeerium ühepoolselt surunud raamatu eelnõusse toidumaksude teema sisse. Oleme sellisest käitumisest nördinud, sest see seab kahtluse alla kogu rohelise raamatu koostamise metoodika, mis põhines töögrupi konsensusel. Ministeerium on surunud raamatusse ettepaneku asuda analüüsima toidugruppidele lisatud suhkru maksustamise kasutamist Eestis. Me oleme sellele kategooriliselt vastu. Allpool on esitatud valik tõsistest probleemidest selle väikese ning avatud majanduse Eesti tootjate rahvusvahelist konkurentsivõimet oluliselt piirava meetmega arvestades, et ühelgi meie olulisel siht- või konkurentturul sellist poliitikat ei aeta.

Toidumaksud ei tööta

Taanis 2011. aastal vastuvõetud niinimetatud rasvamaksu osas algatas Euroopa Komisjon ebaseadusliku riigiabi menetluse. See juhtis nii Taani kui ka teiste liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et kui sa soovid mingit toidugruppi maksustada, siis ei tohi see olla diskrimineeriv. Kui soovid maksustada rasvasid või suhkrut, tuleb seda teha kõikide sarnaste toidukaupade lõikes, vastasel juhul on see ebaseaduslik riigiabi nendele kaupadele, kellele maksu ei kehtestata. Selline maks on sellisel juhul vastuolus Euroopa Liidu siseturu- ja konkurentsireeglitega.

Briti Majandusinstituut[5]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn5）analüüsis Taani rasvamaksu kaasust ja tegi selgeks järgmised põhilised leiud rasvainete maksustamise kohta Taanis:

• Rasvainete maksustamine koormab eelkõige madala sissetulekuga inimesi. Lisaks ülekaalulistele, ebatervislikult toituvatele inimestele mõjutavad sellised maksud eba- proportsionaalselt nii madala kui ka keskmise sissetulekuga tarbijaid.

• Maksustamine ei ole efektiivne viis rasvumisega võitlemiseks. Kasutuselevõetud strateegial oli imepisike mõju „ebatervisliku“ toidu tarbimise hulgale. 80% taanlastest ei muutnud oma tarbimisharjumusi üldse. Nõudlus toidu järele on üldiselt jäik, kuid hinnad tihtipeale kõiguvad. (ETL märkus – seda näeme ju Eestis ka täna, hinnad kõiguvad ju tihtipeale, aga see ei muuda inimeste baasvajadusi ega käitumist)

• Tervisega seotud maksud on majanduslikult ebaefektiivsed. Taanis kasutuselevõetud toidu- ja joogimaksud tõstsid toiduainete hindasid. Samal ajal reaalpalgad kahanesid 0.8% võrra.

• Kaotatud maksutulu. Rasvamaksu tõttu muutsid mitmed taanlased enda tarbimismustrit, kuid mitte nii nagu neilt oodati. Tarbijad vahetasid kallimad brändid odavamate vastu ning hakkasid poodlemas käima Saksamaal ja Rootsis. (ETL kommentaar: samale prognoositavale probleemile viitab ka rohelises raamatus refereeritud Euroopa Komisjoni uuring, mis räägib toiduainete maksustamise halvavast mõjust ettevõtete konkurentsivõimele ning sedastab, et tarbijad tihtipeale ei loobu rasva või suhkru maksustamisel nende tarbimisest selles koguses, vaid niiöelda liiguvad lihtsalt odavama brändi peale).

Samamoodi ei tööta üksikute toidugruppide väljavalimine ning nende diskrimineeriv maksustamine. Lisaks õiguslikult äärmiselt küsitavatele aspektidele (paljude karastusjookide, maitsestatud veejookide, mahlade suhkrusisaldus on samasugune, mistõttu pole neid võimalik maksustamise seisukohast eristada) on see ka kalorite tarbimise vaatenurgast ebaveenev. Karastusjoogid moodustavad vähem kui 3% Euroopa keskmisest päevasest kaloraažist[6]（file:///Z:/Ettl/Kantselei/V%C3%A4ljal%C3%A4inud%20kirjad/2015/154_SoM_ETL%20seisukohad%20TRR%20osas_22-12.2015.docx#_ftn6）. Veel enam – statistika näitab, et erinevate EL liikmesriikide võrdluses ei ilmnet seost karastusjookide tarbimise ja rasvumise määra vahel. Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 ml karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1% – madal. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 ml päevas, on rasvumise määr 41% – väga kõrge.

2014. aastal Taani valitsus kaotas rasvamaksu. Sellised maksud toovad kaasa rohkem kahju kui kasu. Õigupoolest ei olnud Taani puhul mitte mingisugust tõendusmaterjali, et toidumaksud annaksid soovitud tulemusi kodanike tervise ja heaolu edendamise osas. Algselt kaotati riigis küllastunud rasvainete maks ning eelmisel aastal võeti vastu otsus kaotada karastusjookide aktsiis. Sellega loodetakse taastada osa 5000-st töökohast,
 mis kaotati, kui taanlased hakkasid karastusjooke
 ostma Saksamaalt ja Rootsist.

Pidades silmas, et toidu kallimaks muutmisel (läbi toidumaksude) on soovituga pöördvõrdelised tulemused (vähemkindlustatud peredest ehk rasvumisprobleemi seisukohast riskirühma kuuluvad inimesed vahetavad kalorid lihtsalt odavamate vastu, mitte ei muuda oma dieedi struktuuri) ja arvestades, et ka WHO ja OECD uuringud kinnitavad, et fiskaalse loomuga meetmetest võivad efektiivselt töötada puu- ja juurviljade kättesaadavamaks tegemine, teeme ettepaneku analüüsida, puu- ja köögiviljadele maksusoodustuse kehtestamise – näiteks läbi alandatud käibemaksumäära kehtestamise.

Samuti vaadake käesoleva dokumendi lõpust teemakohast Lisa 1 (Lisa 1: Valik uuringuid toidumaksude ebasoovitavate majanduslike ja fiskaalsete mõjude kohta)

2.2 Rohelise raamatu pakutud meetmed tööstuslike transrasvhapete -, soola- ja suhkrusisalduse vähendamiseks toidust ehk Sotsiaalministeeriumi nägemusest Eesti toidutoodete reformuleerimiseks

Euroopa Komisjon ja EL Toidu ja liikumise kõrgetasemelises töögrupis on kokkulepitud niinimetatud “Valitud toiduainete rahvuslike algatuste raamistik”. Selles on seatud sihttasemed nii soola kui küllastunud rasvade vähendamiseks ning just praegu arutatakse seal kalorite ja/või suhkrute jaoks sihttasemete seadmist. Seda rakendadatakse ju just EL liikmesriikide tasemel (vabatahtlikul alusel).

Tootjatena nõustume, et toidu koostise muutumisel ja tööstuse poolses muutmisel on nüüd ja edaspidi oluline positiivne roll mängida inimeste dieedi kujundamises. Tervislikum toidusedel, mis tuleneb suurenenud tervislike toiduainete pakkumisest jaemüügis, on kindlasti ka riigi seisukohalt üks kuluefektiivsemaid meetmeid, sest tootearenduse ja turul testimisel kulu ja vastutuste võtab erasektor.

Rohelise raamatu koostamise käigus ei ole meil seni olnud praktiliselt võimalik rääkida erinevate toiduvaldkondade viimaste aastate tootearendusest, kvaliteedijuhtimisest ja pidevast katse-eksitus meetodil toimuvast dialoogist tarbijatega. Nimelt on oluline mõelda sellele, et toidu reformuleerimise toimimise üks eeltingimuse on tarbijate vastuvõtlikkus. Kui uut toodet vastu ei võeta, eemaldatakse toode müügist ja kulu tuleb maha kirjutada. Seega on toidu koostisosade muutumise protsess pikaajaline ning eeldab pidevat ja laiapõhjalist vastastikust teabevahetust ning dialoogi rahvatervise-, toitumisekspertide ja toidutootjate vahel – kus ärme unusta, töötab enamus Eesti toiduvaldkonna akadeemilistest ekspertidest, puudutagu see siis toitumist, kvaliteedijuhtimist või toiduturundust. Tervitame pikaaajaliste koostöövõrgustike käivitamist võimalikult laiapõhjaliselt, sest erinevad toidugrupid ning nende tootmine sisaldab erinevat spetsiifikat, mida tundmata võib välja pakkuda elukaugeid poliitikameetmeid. See puudutab ka näiteks suhkru, soola ja rasva vähendamist toidugruppides – millistes toidugruppides ja kuidas on võimalik koostisaineid muuta säilitades toidu maitse, säilivuse, tarbitavuse jne. Teatud toidugruppides pole võimalik vähendada suhkru sisaldust alla 10% ilma suhkruasendajaid kasutusele võtmata jne.Samuti on sool mineraal, mis juustu tootmisel on üks osa tehnoloogilisest prtotsessist. Iga selline kohustus tähendaks teisaseid ja kolmandaid tagajärgi, mida peab suutma analüüsida seda kohustust kehtestada sooviv osapool.